Kaja ja sügavuse psühhoakustika

Mida reverb tegelikult edasi annab

Iga akustiline ruum tekitab sama põhistruktuuri: otsehelina, varajaste peegelduste kogumi, mis jõuavad kohale esimese mõnekümne millisekundi jooksul, ning tihedama, hajusama hilise reverbisaba. Kuulmissüsteem kasutab helisallika kaugusest ja teda ümbritseva ruumi suurusest otsustamiseks nende osade omavahelist tasakaalu, mitte ühtegi neist eraldi. Kui keerata vokaali reverbi saatetugevust suuremaks, ei lisata mitte abstraktset "ambientsust" – manipuleeritakse otseselt otse- ja reverbheli suhtega, mida kuulmissüsteem kasutab kauguse hindamiseks.

See tuletamine ei ole passiivne. Uuringud reverberatsiooni mõjude tajulise kompenseerimise kohta isoleeritud testsõnades näitavad, et kuulajad kohandavad kuuldu hindamisel aktiivselt ruumi omadustega arvestamist, mitte ei käsitle reverbist tulenevat värvingut fikseeritud moonutusena ^[11]. Praktikas on see põhjus, miks isoleerituna liiga tugevana kõlav reverbisaba kaob tajumuslikult tihti ära, kui teised elemendid on kohal – kuulmissüsteem kompenseerib ruumi, mitte ei kuula seda lihtsalt.

Päris ruumid versus algoritmid, ja miks erinevus on väiksem, kui tundub

Produtsendid vaidlevad konvolutsiooni ja algoritmilise reverbi üle nii, nagu oleks taju erinevus päris ja tehisliku reverberatsiooni vahel iseenesestmõistetav. Seda on otseselt testitud. Uuring, mis võrdles tehislike reverberatsioonialgoritmide ja päris reverberatsiooni tajulist sarnasust, leidis, et neid saab muuta piisavalt sarnaseks, mistõttu erinevus lakkab miksimisotsuse jaoks olulisena ^[5][8]. Eraldi uuring, mis hindas päris salvestatud ruumiheli tehisliku ambientsuse vastu immersiivsete helisüsteemide tagakanalites, käsitles sama küsimust ruumilise heli kontekstis, andes sarnaselt kvalifitseeritud vastuse – tehislik reverberatsioon ei ole igas mõttes halvem asendaja, vaid teistsugune kompromisside kogum ^[9].

Praktiline järeldus on, et reverbialgoritmi "autentsuse" taga ajamine lahendab enamasti vale probleemi. On näidatud, et kuulajad märkavad pigem lävikäitumist – kas reverbisaba on üldse kuuldav mitteideaalses, mittehajusas väljas –, mida on otseselt mõõdetud ^[10], ning seda, kuidas saba on jaotunud kahe kõrva vahel, mis muudab tajutavat laiust ja asukohta ^[11]. Need on miksimisotsused. Konvolutsioon versus algoritmiline on peamiselt töövoo otsus.

Ainus vahend: mida iga reverbiparameeter tegelikult juhib

Reverbipistikprogrammi nuppude lugemine selle tabeli järgi on kasulikum kui selle eelseadistuste nimede lugemine. "Hall" ja "Plate" kirjeldavad vaibumise iseloomu; need ei ütle midagi eelviivituse ega binauraalse hajuvuse kohta, kus tegelikult toimub enamik miksi tajulisest tööst.

Reverb kui kuulmis-liitreaalsuse probleem, mitte kaunistus

Hiljutine uurimistöö hilise reverberatsiooni ja reverberatsiooniaja muutmise kohta kuulmis-liitreaalsuses kahe erineva ruumi näitel pakub tootmise jaoks kasuliku ümbermõtestuse, kuigi see pärineb hoopis teistsugusest rakendusest ^[1]. Aluseks olev küsimus – kuidas kuulmissüsteem uuendab oma hinnangut ruumile, kui hilist reverbivälja muudetakse kõigest muust sõltumatult – on täpselt see küsimus, millele produtsent vastab iga kord, kui ta automatiseerib reverbi saadet. Reverbi disain on kontrollitud kuulmis-liitreaalsuse probleem: te ehitate väljamõeldud ruumi ja palute kuulajatel sellesse uskuda, kasutades ainult neid vihjeid, mida kuulmissüsteem teadaolevalt kaalub.

Reverberatsiooniaja hindamise mõõtmistööd, sealhulgas kaheastmelised algoritmid vaibumisaja eraldamiseks salvestatud signaalidest, on siin olulised vähem glamuursel põhjusel: need on aluseks sellele, kuidas "ruumiga sobitamise" pistikprogrammid töötavad, ja miks nende edukus erineva lähtematerjali puhul kõigub ^[3][4].

Praktiline raamistik

Käsitlege reverbiotsuseid selles järjekorras, sest see peegeldab järjekorda, milles kuulmissüsteem vihjeid kasutab:

1. Seadke esmalt otse- ja reverbheli suhe, kasutades kuiva ja märja signaali tasakaalu. Juba see üksi määrab tajutava kauguse.
2. Seadke teisena eelviivitus, et hoida transiendirohke helisallikas (vokaal, väiketrumm) arusaadavana enne ruumi saabumist.
3. Seadke kolmandana vaibumisaeg, ruumi suuruse ja iseloomu jaoks, kui kaugus on juba õige.
4. Seadke viimasena binauraalne hajuvus, laiuse jaoks – see on kõige peenema teralisusega reguleerimine ja kõige kergemini kaduma minev, kui eelnevad kolm on valesti seatud.

Selle tegemine vastupidises järjekorras – eelseadistuse valimine selle vaibumise iseloomu järgi ja seejärel miksiga võitlemine, et kaugus õigeks saada – on tavaline ebaõnnestumise muster, ja see on pigem järjestuse kui maitse viga.

Korduma kippuvad küsimused

Seotud lugemine

• Kuulmismaskeerimine: miks su miks kõlab hägusena
• Mida süntees tegelikult teeb