Reverb ja sügavuse psühhoakustika

Mida reverb tegelikult edastab

Iga akustiline ruum tekitab sama põhistruktuuri: otsene heli, esimestel kümnetel millisekunditel saabuvate varajaste peegelduste kogum ning tihedam, hajusam hiline reverbisaba. Kuulmissüsteem kasutab allika kauguse ja seda ümbritseva ruumi suuruse hindamiseks nende osade omavahelist tasakaalu, mitte ühte konkreetset osa. Kui tõsta vokaali reverbisaadet, ei lisa sa abstraktselt "ambienti" — sa manipuleerid otseselt otsese ja reverberatiivse heli suhet, mida kuulmissüsteem kasutab kauguse hindamiseks.

See tuletamine ei ole passiivne. Uurimus taju kompensatsiooni kohta reverbi mõjude suhtes isoleeritud testsõnades näitab, et kuulajad kohandavad aktiivselt ruumi omadustega, kui hindavad seda, mida nad kuulevad, mitte ei käsitle reverberatiivset värvingut fikseeritud moonutusena ^[10]. Praktiliselt on see põhjus, miks reverbisaba, mis kõlab isoleeritult liigsena, kaob tajumuslikult sageli ära, kui teised elemendid on kohal — kuulmissüsteem kompenseerib ruumi, mitte lihtsalt ei kuule seda.

Tõelised ruumid versus algoritmid, ja miks erinevus on väiksem, kui tundub

Produtsendid vaidlevad konvolutsiooni ja algoritmilise reverbi üle, justkui oleks tajumuslik lõhe tõelise ja kunstliku reverberatsiooni vahel iseenesestmõistetav. Seda on otseselt testitud. Uuring, mis võrdles kunstlike reverbialgoritmide ja tõelise reverberatsiooni tajumuslikke sarnasusi, leidis, et need kaks saab muuta piisavalt sarnaseks, et vahe lakkab miksimisotsuse jaoks oluline olemast ^[5][7]. Eraldi töö, mis hindas tõeliselt salvestatud ruumihelisid tehisliku ambienti vastu immersiivsete helisüsteemide tagakanalites, käsitles sama küsimust ruumilise heli kontekstis, sarnaselt kvalifitseeritud vastusega — kunstlik reverberatsioon ei ole igas suhtes halvem asendaja, see on lihtsalt teistsugune kompromisside komplekt ^[8].

Praktiline järeldus on see, et "autentsuse" taga ajamine reverbialgoritmis lahendab tavaliselt vale probleemi. Kuulajad märkavad tõestatavalt läviväärtuskäitumist — kas reverbisaba on üldse kuuldav mitteideaalses, mittehajusas väljas —, mida on otseselt mõõdetud ^[9], ning kuidas see saba jaotub kahe kõrva vahel, mis muudab tajutavat laiust ja asukohta ^[10]. Need on miksimisotsused. Konvolutsioon versus algoritmiline on peamiselt töövoo otsus.

Üks olulisim vahend: mida iga reverbiparameeter tegelikult kontrollib

Reverbipluginate nuppude lugemine selle tabeli järgi on kasulikum kui nende eelseadistuste nimede lugemine. "Hall" ja "Plate" kirjeldavad hääbumise iseloomu; need ei ütle midagi eelviivituse ega binauraalse laotuse kohta, kus toimub enamik tajumuslikust tööst miksis tegelikult.

Reverb kui kuulmis-liitreaalsuse probleem, mitte dekoratsioon

Hiljutine töö hilise reverberatsiooni ja reverberatsiooniaja muutmise kohta kuulmis-liitreaalsuses kahes erinevas ruumis on kasulik ümbermõtestus produtseerimise jaoks, kuigi see pärineb väga erinevast rakendusvaldkonnast ^[1]. Aluseks olev küsimus — kuidas uuendab kuulmissüsteem oma hinnangut ruumi kohta, kui hilist reverberatiivset välja muudetakse sõltumatult kõigest muust — on täpselt sama küsimus, millele produtsent vastab iga kord, kui ta automatiseerib reverbisaadet. Reverbi kujundamine on kontrollitud kuulmis-liitreaalsuse probleem: sa konstrueerid väljamõeldud ruumi ja palud kuulajatel sellesse uskuda, kasutades ainult neid vihjeid, mida kuulmissüsteemi teadaolevalt arvestab.

Reverberatsiooniaja hindamise mõõtmistöö, sealhulgas kaheastmelised algoritmid hääbumisaja väljalugemiseks salvestatud signaalidest, on siin oluline vähem sädelevatel põhjustel: see on aluseks sellele, kuidas "ruumiga sobitavad" pluginad töötavad, ning miks nende edukus varieerub erineva lähtematerjali puhul ^[3][4].

Praktiline raamistik

Käsitle reverbiotsuseid selles järjekorras, kuna see peegeldab järjekorda, milles kuulmissüsteem vihjeid kasutab:

1. Määra esimesena otsese ja reverberatiivse heli suhe dry/wet tasakaaluga. See üksi määrab tajutava kauguse.
2. Määra teisena eelviivitus, et hoida transiente rohke allikas (vokaal, löök) arusaadav enne ruumi saabumist.
3. Määra kolmandana hääbumisaeg ruumi suuruse ja iseloomu jaoks, kui kaugus on juba õige.
4. Määra viimasena binauraalne laotus laiuse jaoks — see on kõige peenem seadistus ja see, mis kõige kergemini kaob, kui eelmised kolm on valed.

Selle tegemine vastupidises järjekorras — eelseadistuse valimine hääbumise iseloomu järgi ja seejärel võitlemine miksiga, et saada kaugus õigeks — on levinud ebaõnnestumise muster ning see on pigem järjestuse kui maitse viga.

Korduma kippuvad küsimused

Related reading

• Kuulmismaskeering: miks su miks kõlab hägusalt
• Mida süntees tegelikult teeb